Rohkem kui aasta on möödas sellest kui me tulime üksteise ellu. Mäletan, et esimene õhtu kui kohtusime, mingi hetk tõmbasime väljas tagahoovis pingi peal suitsu siis läksime sisse tagasi, diivani peale, mina taga ja tema toetades seljaga vastu minu rindkere. Kõik oli nii...õige. Tema käed õigetes kohtades minu keha peal, tema puudutused elektrifitseerivad, tema silmad läbilõikavad, tema pilk võis sulatada külmemagi südame, tema naeratus – tekitas tule selles külmas ja unustatud südames. See oli midagi mille järgi ma olin juba nii kaua ihaldanud ja igatsenud ja see oli tema kes andis mulle selle. Suudlused olid täiuslikud, õrnad, väikesed suudlused, ma ei olnud juba ammu nii erutatud olnud. Järgmine hommik oli nii võrratu, ma ei unusta seda vist kunagi, me mürasime, naersime, me olime õnnelikud...me olime armunud.
Kuidas saab inimene keda nii armastad ja hoolid samas tekitada nii palju haiget, viha, eemaletõuget ja kurbust? Ma ei ole depressioonis täna, lihtsalt emotsionaalselt väsinud, me kõik oleme aeg-ajalt väsinud.
