“Kas ma üldse usun sellese enam?“ Isegi tema heleroosa padi annab talle rohkem lohutust kui keegi seda enam anda saaks. Elu on talle õpetanud olema ettevaatlik, olema külm, mitte lasta kedagi liiga lähedale. Aga selle külma ja halli kesta all on nii palju, mis tahaks plahvatada välja, nii palju soojust, lahkust, hoolitsust, kannatlikkust, kaastundlikkust...armastust?
„Ei...teda ei ole selles maailmas olemas, seda kes saab tunda ja nautida seda kõike, mis mul anda on.“ Ja selle mõttega heidab ta oma pea enda heleroosa padja peale tagasi, sulgeb oma silmad lootuses, et vähemalt näeb ta enda unedes heleroosasid unenägusi.
