Mis ikka on nende öödega ja kurbuse ja üksinduse taipamisega? Kas see on see, et läheb aina pimedamaks, kuni sa ei saagi aru kas su silmad on avatud või suletud ja et läheb nii vaikseks, et sa kuuled isegi tuulevilinat sosistamas ja avaldamas muistseid saladusi mida ta on nii kaua varjanud? Kas asi on selles, et sisemises me tunnemegi end niimoodi – tumedatena, vaiksetena ja liikumatutena? Kas see on sellepärast, et alles siis kui me jõuame selle üksinduse ja külmuse hetkeni mõtleme me sellele, keda tahaks enda kõrvale?
Võibolla öö iseenesest tunneb end samuti üksikuna, kuna ta on lõigatud ära päevast, kunagi mitte omada võimalust eksisteerida oma täiuses samal ajal. Ma jätan teid nüüd, kuna lähen - öösse.
"Night brings our troubles to the light, rather than banishes them." Lucius Annaeus Seneca
