Realize

Eilne õhtu oli emotsionaalne karusell, Colbie Caillat'i – Realize hakkas mängima telekast ja ma sain lõpuks olla üksi ja nõrk. Ainult nendele neljale seinale sain ma näidata oma tõelist mina, ma ei saanud lõpetada nutmise. Ma ei olnud juba ammu nii nutnud, kui aus olla oli hea selle kõik enda sisemusest välja saada. Ma ikka igatsen teda. Ma olen mõelnud temale rohkem kui on lubatud.

Ja nagu kiuste, eile õhtul oli veel just see Sex and the City osa kui Big lahkub Napasse ja kus Carrie läheb tema tühja korterisse ja see vinüül plaat ja see pilet ja siis jalutab ta välja ja „Moon River“ hakkab mängima tagaplaanil ja see leht kukub, ma hakkan pillima alati selle koha peal...alati - niisiis lülitasin ma teleka kohe episoodi algul välja.

Ma nägin und täna öösel: olen kodus ja tema on samuti minuga koos diivani peal ja ma küsin tema käest, et kas see tähendab, et me jälle suhtleme (me pole ammu normaalselt suhelnud juba) ta noogutab ja ma siis ütlen, et see ei ole ju tema uni, niisiis TEMA ei pea seda hommikul mäletama, ta noogutab, paneb oma käe minu pea taha, tõmbab mind enda juurde ja suudleb kirglikult. Ma ärkasin ülesse ja silmad olid märjad. Isegi kui reaalses igapäeva elus me enam pea üldse ei puutu kokku, on ikka unenäod.