Tea, et mina tean tõelist sind, seda milline sa päriselt oled selle maski all mida mängid ette teistele, seda valetikku, pealiskaudset, võltsi ja petvat sind. See, mis algul oli sinu jaoks mäng inimestega on muutunud nüüd sinu elustiiliks, sa ei teagi midagi paremat ja ei saagi armastust tunda enam. Alles kui oled hilises eas, vaatad sa tagasi elule ja saad aru mida ja keda kaotasid.
Ei, ma ei ole vihane ega haiget saanud enam, lihtsalt kurb...kurb enda üle, et selline inimene nagu sina keerutasid mind ümber oma sõrme ja kurb nende üle kes olid ja need kes tulevad veel sinu elus ja kelle südamed sa võtad ja hävitad.
Niisiis kui meie pilgud kohtuvad, ma noogutan tervituseks ja naeratan aga tea, et ma mõtlen nendest asjadest. Kas keegi üldse nutab ja igatseb sind kui sinu välimus ja sina oled kadunud ja läinud?
