Mõtlesin täna uutele tutvustele ja meie endi kompleksitele. On nii paljusid meist kes kardavad läheneda kellelegi ja tutvuda kellegiga kes on meie jaoks sümpaatsed. Me oleme arvatavasti laskund mööda päris palju häid aegu ja situatsioone, mis meil võiksid olla nende inimestega kelle juurde me ei julgenud läheneda.
Minu mineviku situatsioon toimus bussis, olin eespool, mingi hetk keerasin pea ja vaatasin bussi tahapoole, seisis üks lühikeste heledate juustega poiss ja vaatas minu poole, kuna minu MP3 mängis ja ma oma mullis olin ei pannud ma tähelegi seda, et ta mitte ei vaadanud korra vaid ikka päris pikalt ja korduvalt ja siis kui läks tema maha tuli ta akna juurde kus olin mina, keeras otse näoga minu poole ja lihtsalt vaatas mulle silmadesse ja naeratas, ma tegin sama.
Nüüd mõtlen, et miks ma näiteks maha ei tulnud, kes teab, mis oleks võinud selle heledajuukselise poisiga olla, võibolla oleksime siiamaani koos, võibolla oleksime kuni vanaduseni koos, võibolla oleks nädala pärast lahku läinud...võibolla - ta on ikka minu mõtetes vahetevahel, heledate juustega poiss bussist.
Samuti peaegu sama situatsioon oli ka A'ga ja olles nüüd tema juures, kaisus koos, mõtlesin kuidas ikka see elu end välja mängib. Poiss keda märkasin ja kes jäi meelde 4 aastat tagasi, hetkel olen ma selle poisiga koos kaisus - elu on üks imelik asi :)
Eilne õhtu ja öö oli üldiselt imelik, üks minu sõbranna helistas nuttes, et läks lahku lõplikult oma kutiga, teine sõber helistas täis peaga ja halas niisama pool tundi telefoni teel sellest, et ta petab oma partnerit, kuigi ikka armastab teda, kolmas sõber praktiliselt viskas inimese kes elab hetkel tema juures, korterist välja, mina närvasin nati, keegi veel karjus kellegi peale ja saatis pikalt...midagi on selles täiskuu faasis.
