Kevad on kätte jõudnud, võibolla igalühel meist tuleb see tunne ja teadmine unikaalsel ja müstilisel moel, minu jaoks jõuab see kohale ühel hommikul kui lähen uksest välja ja ninna lööb see maagiline aroom, see värskuse ja puhtuse hõng, tunne nagu terve maailm oleks taassündinud.
Eile õhtul üksi jalutades, vaadates noorkuu poole oli isegi tunda kauget ja mingil määral hämarat sireli lõhna. Võibolla oli see ainult minu meeltes. Kõikide nende aroomidega, mis ümbritsesid mind kui ma jõudsin oma tagahoovi pingile tuli peale ka korraks melanhoolia - tuli meelde eelmine kevad.
Nii palju on muutunud sellest ajast ja ongi hea. Nii nagu ka maailm saab iga kevade mingil määral uue alguse, on mul samuti tunne, et olen saanud uue alguse, üksi - nüüdseks aga olen ma õppinud hindama seda üksindust.
