Viimasel ajal on midagi minus radikaalselt muutunud ja paremuse poole. Ma ei ole pooltki nii negatiivne ja hukkamõistev. Ma ei ole pea enam üldse mures ja närvis mitte millegi pärast. Ma olen aru saanud, et ma pean laskma kõigel minna oma rada. Minu eest hoolitsetakse...alati. Kui inimesel on hirm millegi või kellegi vastu siis just selle hirmuga tõmbab inimene selle hirmu enda juurde, millest saab ka arvatavasti reaalsus selle inimese jaoks, ta nö. realiseerib selle hirmu. Niisiis ma olen hakanud lahti laskma - kõike ja kõiki, keda ja mida minu ellu ei ole vaja. Niimoodi vabastan ma neid ja ka iseennast. Ja see tunne ütlen ma teile, on super.
Aga samas hoian ma lähemale enda tõeslisi sõpru, kes on olnud minu elus vähem isegi nendest kelle pean lahti laskma. Humoorikas ja samas kurb, et inimesed kes teavad mind kauem ei ole pooltki minu sõbrad kui on need kes alles minu eluteele on ilmunud hiljuti.
Kes teie teadsite, et mul on olemas imelised sõbrad? Ma tänan teid kõiki ja tänan neid kes on teid minu eluteele juhatanud. Te olete võrratud ja suurepärased, abivalmid ja hoolivad ja ma tõesti, tõesti ei teaks, mis ma ilma teieta teeks :)
