Sellel ajal kui vaatan aknast välja ei saa ma midagi teha, ärevus paratamatult hiilib peale. Näen peagi tuttavaid nägusid ja naeratusi ja see ärevus aina suureneb.
Mul on tunne, et päike ja mina sulame kokku ja see on nii soojendav tunne. Ma sulan aeglaselt, ilma valu ja paanikata. Ma lihtsalt vaikselt vajun valgusesse aina sügavamale ja sügavamale :)
