Ma olin hämmingus kui imelikult ebamugav mul oli olla kainena klubis. Ma olen juba nii ära harjunud sellega, et kui ma saabun klubisse olen ma üle paraja mõõtme alkojoobes ja kõik on lõbus ja hea. Seekord sai näha seda kõike kuidagi teise pilgu läbi, eks samamoodi nagu ma nägin seda siis kui töötasin baarmanina leti taga aga see oli juba nii mõnda aega tagasi, et oli ununenud.
Selline omamoodi "reality check" võtab aset kui peale pikka aega minna kainena kuhugi, kus sa tavaliselt ei ole harjunud kaine olema. Joobes inimesed olid, ma ei tea isegi kuidas kirjeldada seda ilustades, niisiis olen aus - haledad. Kainena näed sa seda haledat ja kurba reaalsust - kõik enamasti on siin maailmas üksikud, eriti gay ühiskonnas, isegi kui inimesed on koos, on nad ikkagi üksikud, mitte üksi, vaid üksikud.
Ja korraks oli isegi masendav mõelda, et mina olen ükskõik, mis teisel nädalavahetusel täpselt samasugune: väljas seisev, suitsu vaevu põlema panev ja alkojoobest tuigerdav pedepoiss kes on lihtsalt ära eksinud sellesse ülepea suitsusesse, alkoholi haisudega käivasse lõpmatusse üksikute inimeste hordi. Kogu selle aja jooksul kui mõtlesin sellele, oli mul peas vägagi teemale sobiv laul. Ma hakkan vähem käima väljas ja rohkem kulutama aega endale, just kulutama, mitte raiskama.
A'ga on olnud lahe viimasel ajal aega veeta, seda ma saan kindlalt öelda. Kaua me ei olnudki X'is, ehk 15 min. maksimum, sõitsime edasi Linnahalli taha ja niisama ajasime juttu, edasi põrutasime pea Muuga poole, siis keerasime tagasi ja tulime koju, ta sai magada kuni kuskil 4.30mneni, siis helistasid ta sõbrad kes tahtsid, et tema kui kaine autojuht nad kõik koju viiks. Lasin ta uksest välja ja ise läksin tagasi voodisse magama.
