Lund sajab täna taas. Nii ilus on, midagi seletamatult maagilist on selles kui lumi aeglaselt langeb majade katustele, puude okstele, maapinnale. Lumi tuleb maha ja katab, katab kõik musta ja porise ja räpase ja ainus mida on näha on valge ja puhas lumi.
Täna bussis sõites mõtlesin selle peale, üldse lume peale. Eriti meie, kui põhjamaade rahva jaoks on lumi alati olnud südamelähedane, ükskõik kui palju me ka ei vinguks ja ei halaks, et kui külm ja märg kõik on. Lume langemisega on kohe tunda tänaval jalutades, kuidas vastutulijad hinges naeratavad, sest taas on langemas lumi.
Tavaliselt hilissügisene ja hall miljöö muutub hetkega valgeks muinasjutumaaks. Kuidas see ei saaks kellegile meelepärane olla? Me justkui koos lume langemisega langeme ka ise taas tagasi lapsepõlve ja säravate silmadega jälgime enda ümbrust ja seda lõpmatut valget katet, mis katmas kogu maa.
