Fallin'

Elu ja sellega kaasnev valu ja inimesed kes on seda valu toonud on mind muutnud, inimesed on hakanud märkama ja mulle ka ütlema, et ma olen muutunud, palju külmemaks aga hei, see on ju „in“ gay ühiskonnas, olla „bitch“ ja külm ja kalk inimene, ainult vallutada ja siis minema visata. Tunded ja emotsioonid ja armastus on „out“.

Enamik on löönud käega armastuse peale ja magavad ainult niisama ringi, et rahuldada oma ihulisi vajadusi. Aga ma ei ole midagi kaotanud, ma ikka loodan leida selle inimese kellega ma saaks koos oma elu jagada ja veeta, ma ei ole naiivitar, kes mõtleb, et siis saab elu olema lilled, jänkud ja seebimullid ja et ma suren oma partneriga samal hingetõmbel voodis, vanana ja õnnelikuna.

Niisiis on see rohkem minu kaitsemehhanism, mis hetkel peal, ma kardan lasta kedagi taas liiga lähedale, et järjekordselt lihtsalt haiget saada. Eks elu tõestab meile kõigile mingi hetk, et ta ei ole see mida me ette kujutasime, eks seda ma saingi tunda peale teda. Tänu taevale, et mul ei ole isolo-või monofoobiat, ma olen harjunud üksi olema ning ma ei ole selline inimene, kes peab endise partneri ülesaamiseks kohe järgmise leidma, see ei ole aus, ei selle inimese ega ka enda vastu.

See lootus leida keegi kellega koos vananeda on aga hääbumas. Tekib tunne, et ma olengi määratud olema see "üksik hunt" ja kogu oma elu teekonna ainult andma ja andma ja ise mitte midagi tagasi saama.

Ma ei naera ega naerata enam nii palju nagu seda tegin pool aastat tagasi, ma ei ole õnne tundnud juba ammu, mu süda ei ole enam soe. Kui mõelda, saan ma naerda asjade üle, mis toimusid aasta tagasi, eks nüüd vist lähebki kuskil veel pool aastat kui saan vaadata tagasi praegusele ja lihtsalt naerda ja mõelda kui teadmatu ma olin - ma saan ainult loota aga minu tuluke on kustumas.