Social Butterfly

Ma liigun grupist gruppi, küsides „Kuidas sul läheb? Mida sa oled see nädal ka teinud?“ kirkaima naeratuse ja vilkasama pilguga. Võibolla siis inimesed ei märka seda kes ma olen seest. Võibolla see inimene arvab, et ma olen tore ja hea ja paneb „OK“ templi minu südame peale. Sest ma elan selle jaoks, et meeldida. Mitte olla armastatud, et meeldida.

Ma panen oma muusika valjuks oma MP3mes, panen oma uued, lahedad ja moodsad riided selga, panen prillid ette, teen endale noortepärase soengu, et inimesed arvaksid, et ma olen nii lahe. Sest ma elan selle jaoks, et meeldida. Mitte olla armastatud, et meeldida.

Ma tahan, et inimesed teaksid, et minust ei saada aru, et ma olen kompleksne olend, sügava hingega, keda mitte keegi ei saa hoida. Võibolla siis keegi huvitub minus ja püüab minust aru saada, sest võibolla siis ma saan endast rohkem selgusele. Aga ma ei avalda neile oma tõelist mina, räpast, uhket vampiiri, kes imeb pidevalt välja tähelepanu. Sest ma elan selle jaoks, et meeldida. Mitte olla armastatud, et meeldida.

Ma ehitan seinu enda tõelise elu ümber. Kunagi kord proovib ronida mingi mees mööda seda seina ülesse ja mind päästa minu enda elavast põrgust aga minu usaldav tõrvapang ajab selle asja korda, sest ta ei sobi minu küpsiselõikajast südame kujukesse. Sest ma elan selle jaoks, et meeldida. Mitte olla armastatud, et meeldida.

See elu ei ole täis piparkoogi mehikesi ega naisi, kes käivad ringi siin ilmas ja näevad välja kõik ühtemoodi. Kõik inimesed on ainulaadsed isiksused, kõigil on olemas nimi. See elu on suur puzzle ja meie oleme kõik tükikesed. Mõned sobivad lihtsusega, mõningad ei leia kunagi oma paiga ülesse.

See võtab aega ja teravat mõistust, et saada aru kuhu kõik tükid käivad. Aga nad sobivad kõik kuhugi, ma olen selle 100% kindel, me peame välja murdma end enda savikestast, et sellest aru saada. Me elame selle jaoks, et armastada. Mitte meeldida, et armastada.