On tihti neid hetki kus nostalgia lihtsalt hiilib peale, tänane päev ja praegune hetk ongi just seesama hetk. Tuleb meelde eelmine suvi, ma igatsen seda väga, ma ei ole kindel, kas ma igatsen seda sellpärast, et kus olin või ikka sellepärast kellega olin.
Sai veedetud palju aega maal, sai pidu pandud, kartulaid pandud, saunas käidud, rohu peal lesitud, metsas päikest võetud, omatehtud pizzasid valmistatud, empsile lilli korjatud, vanaisa ja vanaema muru niidetud, hobuseid paitatud, keldris küttepuid alla visatud, laadal käidud, kohalikus klubis tantsitud, öösiti köögis küünlavalgel kaarte mängitud, surnuaial käidud ja isa haua korda tehtud, pesu koos ülesse riputatud, empsi parimaid külmutatud suhkurmaasikaid söödud, need väiksed asjad, detailid, jäävad aga kõige kauem südamesse.
Mäletan tema pilku kui vihmasel õhtupoolikul läksime laadale ja ta kaotas mind mingiks ajaks rahva sees ära, seda poissi, kes seisis puu all, nurgas, läbimärg vihmast, nutuse pilguga ja siis kui mind nägi, hakkas nägu särama nagu eredaim täht - seda hetke ma ei unusta. Ei soovigi enam kõike meelde tuletada, liiga melanhooliliseks kisub ära.
Kohtusin inimestega, kes olid nii erinevad Tallinnas elavast rahvast. Palju vabamad, elurõõmsamad - elavamad. Ma väga igatsen neid kohti ja aegu ja neid inimesi. Kõik oli toona lihtne. Arvan, et Tallinn muudab inimesi ja mitte paremuse poole kui aus olla. Heasüdamlikud talupojad muutuvad edevateks, võltsideks, enesekeskseteks, ahneteks, pealiskaudseteks pealinna pededeks. Kahju on, et inimene kaotab end siin.
Ma tahan sinna tagasi, või ma tahan neid aegu tagasi, või ma tahan tagasi inimest kellega sai need ajad veedetud? Ma ei ole kindel.