Arutasin täna sõbraga individuaale, kes on elu jooksul muutunud liiga iseseisvateks, jah, inimene saab olla küll LIIGA iseseisev.
Liiga iseseisvate inimestega on nö. teisel poolel, nende partneritel väga palju tööd kätel, et selliste inimeste südameteni jõuda. Nad on haiget saanud ja kardavad haiget saada aga nad ei saa aru, et see ongi elu, haiget saab nagunii. Elust saadud haavad peavad olema inimese hingel ja südamel, sest ainult läbi nende saab inimene öelda, et "ma olen tõeliselt ELANUD ja TUNDNUD".
Sellistel individuaalidel on oma uhkus, mis on nendel nii sügaval p***eaugus ja ei luba nendele öelda välja midagi tundelist ja hoolivat, sest nad arvavad kui ütlevad välja sõnadega kellegile teisele, siis jumal hoia, tevas kukub ju alla, sest nad on näidanud emotsioone.
Ma tean selliseid inimesi ja ma olen ka õppinud ja jälginud ja analüüsinud, nendega on tõsiselt raske ja vähesed kannatavad seda välja, inimene peab olema hingeliselt väga tugev. Sellised inimesed ei ava ennast kergelt aga nad ei saa ka aru, et enne kui inimene ei ava ennast ei saa ta ka kedagi teist sisse lasta. See on ka nende jaoks tegelikult suur piin, et nad ei suuda seda teha - igavene nõiaring.
Aga tuleb ka aeg kus sellised individuaalid väsivad neid seinu üleval hoida ja kui meie oleme nende kõrval, siis see hea ja tore aga kui on keegi teine, siis on keegi teine. That's life. See on selline situatsioon kui vahel näed ex'i, kellega koos olid, kes oli külm ja kauge sinuga ja nüüd näed teda kellegi teisega, kellega näeb rõõmsameelene ja õnnelik välja ja siis mõtled, et "miks ta ei olnud minuga selline?" selle nimeks on saatus. Ju saatus oli määranud, et just SELLE inimesega "murduks" ta ja avaks ennast talle ja tavaliselt kui need individuaalid avavad end kellegile, siis nendega nad ka jäävad pikemaks ajaks kokku.
Aga kui oled sellise inimesega parajasti koos siis peab ka nendele mõistma andma mida tunned, sest nemad enamuse aja vegeteerivad niisama ringi, otsides ise ka ei tea mida. Alati peab mõistma andma ka seda mida ISE tunned, sest ilma tegudetta pole resultaati. Vahel on meil kõigil vajalik teisele panniga vastu pead anda, öeldes, "aga MINA tunnen ennast niimoodi" :)
Liiga iseseisvate inimestega on nö. teisel poolel, nende partneritel väga palju tööd kätel, et selliste inimeste südameteni jõuda. Nad on haiget saanud ja kardavad haiget saada aga nad ei saa aru, et see ongi elu, haiget saab nagunii. Elust saadud haavad peavad olema inimese hingel ja südamel, sest ainult läbi nende saab inimene öelda, et "ma olen tõeliselt ELANUD ja TUNDNUD".
Sellistel individuaalidel on oma uhkus, mis on nendel nii sügaval p***eaugus ja ei luba nendele öelda välja midagi tundelist ja hoolivat, sest nad arvavad kui ütlevad välja sõnadega kellegile teisele, siis jumal hoia, tevas kukub ju alla, sest nad on näidanud emotsioone.
Ma tean selliseid inimesi ja ma olen ka õppinud ja jälginud ja analüüsinud, nendega on tõsiselt raske ja vähesed kannatavad seda välja, inimene peab olema hingeliselt väga tugev. Sellised inimesed ei ava ennast kergelt aga nad ei saa ka aru, et enne kui inimene ei ava ennast ei saa ta ka kedagi teist sisse lasta. See on ka nende jaoks tegelikult suur piin, et nad ei suuda seda teha - igavene nõiaring.
Aga tuleb ka aeg kus sellised individuaalid väsivad neid seinu üleval hoida ja kui meie oleme nende kõrval, siis see hea ja tore aga kui on keegi teine, siis on keegi teine. That's life. See on selline situatsioon kui vahel näed ex'i, kellega koos olid, kes oli külm ja kauge sinuga ja nüüd näed teda kellegi teisega, kellega näeb rõõmsameelene ja õnnelik välja ja siis mõtled, et "miks ta ei olnud minuga selline?" selle nimeks on saatus. Ju saatus oli määranud, et just SELLE inimesega "murduks" ta ja avaks ennast talle ja tavaliselt kui need individuaalid avavad end kellegile, siis nendega nad ka jäävad pikemaks ajaks kokku.
Aga kui oled sellise inimesega parajasti koos siis peab ka nendele mõistma andma mida tunned, sest nemad enamuse aja vegeteerivad niisama ringi, otsides ise ka ei tea mida. Alati peab mõistma andma ka seda mida ISE tunned, sest ilma tegudetta pole resultaati. Vahel on meil kõigil vajalik teisele panniga vastu pead anda, öeldes, "aga MINA tunnen ennast niimoodi" :)
